Kell on 20:33 ning autor on väsinud. Inimesed räägivad rahust, metsarahu, hingerahu ning sellest kuidas see kõik nende elu paremaks muudab. Maailma kopsud on tõesti ilusad ja võimsad kui nad pole kahjustatud ning kui nende käed ulatuvad kõrgustesse. Tänane päev oli raske nii minu vaimule kui hingele. Hommikune operatsioon "save the kuusepuu" oli edukas. Mõni väike setback oli, kuid laiaslaastus tõusis fööniks tuhast. Ülejäänud tööpäev möödus metsahaldjate ja nende laste kodude korrastamisega. Vanad mehed tuhastati ning saadeti viimsele teekonnale, kuid mõni noor sai endale uue soengu. Õhtupoolikuks(kell 4) oli traktorist-juuksur väsinud.
Sissekande lõpetame tsitaadiga raamatust “Iseennast kuulates”
Olen ikka ja jälle kogenud, kuidas inimene, kes oli, elas ja tegutses, kes kirjutas või vähemalt helistas, ühel päeval lihtsalt kaob. Kaob vaikimisse, justkui oleks maa ta neelanud. Kui see aga pole maa, ja tõenäoliselt ei ole, — siis on see lihtsalt hoolimatus ja ükskõiksus, mis laseb inimesel oodata, oodata, oodata ...
Alles siis, kui on lõplikult mindud, ärkab hinges sada tunnet: süütundest kahetsuse, valu ja hiljaksjäänud arusaamiseni, et koos iga inimesega kaob meie maailmast jälle suur tükk vaimu, sära ja sarmi, mille paistel end soojendada ei ole meil enam kunagi võimalik. Kus me olime siis kui meil see võimalus veel alles oli?
0 comments