Kell on 22.24 ning tuul teeb pahandust. Päev on olnud suur seiklus - vahel ikka avastad, et midagi on tegemata jäänudm mis tegelikult oleks pidanud ammu tehtud olema, kuid teatud müstilise jõu pärast sa seda valmis ei saa. Mõned minutid tagasi sain teada, et kaks inimest on taas leidnud teine teist ning nad on astunud "suhtesse". Siin kohal sooviksin küsida mis asi on suhe?
Vaatamata sellele soovin neile kõike head, kuid omalt poolt saadan pikalt naisosapoole.
Khm,khm....
Käi persse sa vana loll ajudeta väike plikatirts. Sa ei tea isegi mida sa tahad või keda sa tahad. Ometi tulid uuesti tema ellu, et kõik lõpuks putsi keerata. Mine nussi oma neljajalksete ajusi ning vajadusel loo suhe nendega, sest nii lolli, isekat, kahepalgelist inimest nagu Sina ei ole Mina veel kohanud. Kuradi oinas nahui!
Sissekande lõpetan katkendiga raamatust Maire Aunaste - "Iseennast kuulates".
On mulje nagu toimuksid kõik head asjad vaid seal, kus inimesed on paarikaupa... Mäletate, juba lasteaias mängiti seda mängu, et lähme rukist lõikama... Pärastpoole tuli välja, et elus niimoodi käibki. Üks otsimine ja teineteise tagaajamine ja paaride moodustamine ja... Sest kõik on ju kahekesi. Ja kahekesi on hea. Vähemalt alguses. Vähemalt ühel. Vähemalt ükskord oli. No ja tahakski veel. Kohe iga päev. Veel parem õhtul ja veel parem ka hommikul. Ühesõnaga — saaks aga kogu aeg koos olla, mõtleb üks. Annaks jumal, et mitte kogu aeg, mõtleb teine. Ja leiab teise. Juhuslikult muidugi. Nagu see elus ikka käib. Ning see, kes tahtis kogu aeg koos olla, jääb kogunisti ilma. Seisab oma tühjas toas, käed kallima kramplikust kinnihoidmisest alles kanged, ja põrnitseb sõgedate silmadega mõnd otstarbe kaotanud pisiasja, mida mineja oma minekutuhinas ei märganud kaasa kahmata... Nagu tahaks nutta, aga ei tule meelde, kuis see käib. Karjuda tahaks ka, aga see tundub üksi olles kuidagi eriti tobe. Ja siis tuleb see sõna, mis kogu aeg kusagil kukla kandis on varitsenud: üksi! Sa oled üksi! Täna, homme, igavesti, alati... Ilma ühegi mõtteta pudeneb üksik oma voodisse nagu jalalt raiutud puu, lebab hästi vaikselt, kuuleb, kuidas veri viimast jõudu kokku võttes mööda sooni südame, suu ja silmadeni roomab... Oled vaid pooleldi elus, sest nüüd oled sa hoopis teine inimene. Läbi tulitava valu ütleb intuitsioon, et sa oled nüüd kuidagi eriline — kõik teised on ju kahekesi. Ainult sina oled üksi ja seisad seal rivi lõpus ja oled üle jäänud ja kellegagi pole minna...isegi rukist lõikama. Ning selle hommikuni, mil taipad, et pole kunagi tahtnudki rukist lõigata, jääb palju kannatusega kaetud õhtuid, öid ja hommikuid.
0 comments