Logical world beneath us

Kell on 16:22, jõululaupäev.

 Reisiga olen rahul. Pole nii palju lõbu pikka aega nautida saanud. Käes on jõuluaeg, kuid seda jõulutunnet ei ole kuskil - kurb. Tegelikult on tänane õhtu tulemas mõnus lebo koos suurepärase koduse söögiga. Kahju, et kõiki pereliikmeid kohale ei saa tulla.

Sissekande lõpetan suurepärase tsitaadiga inglaselt:


Elu jaguneb kolme ossa:
kui sa ootad jõuluvana,
kui sa ei usu jõuluvana ja
kui sa oled juba ise jõuluvana.

A.Phillips

Kel on 23:27.

"Olen vana mees ja sellepärast lihtne on mu jutt,varsti lõpetamas olen oma elurännakut." - Need sõnad on kirja pannud Juhan Viiding, eesti poeet, näitleja ja lavastaja.

Ühel päeval jõuab meieni teadmine, et inimene, keda oleme armastanud, kes on meie kõrval olnud terve eluaja, on kadunud. Kadunud koht kust siiani pole ükski inimene tagasi tulnud. Aeg teeb oma töö ning aja vastu ei saa.
Tuleb tunda rõõmu aegadest...


Sissekande lõpetan lausega: Ma armastan Sind ja olen tänulik, et mind üles kasvatasid ning jagasid minuga oma elutarkust.

Miski, mis teeb head.

Kell on 11:01, väljas on sula.

"Kingi lapsele natuke armastust — saad selle kuhjaga tagasi."

Osta lapsele jõuludeks soovitud lelu ning Sa oled parim isa/ema maailmas.
Mis saab siis, kui lapsel pole ühte vanemat tema arengu käigu juures ning aastaid hiljem üritab kadunud isa/ema oma rolli taastada?
Kuidas peaks laps suhtuma vanemasse keda polnud kõige tähtsamal eluperioodil tema juures ja kui laps on saanud õpetussõnu vanavanemalt või onult?
Mõnda last valdab viha, raev, pettumus kuna isatsemist/ematsemist ta enam ei vaja.
Lapsest on sirgunud vastutustundlik kodanik kes soovib oma elu ise elada sealhulgas oma vigadest õppida. Tõepoolest, vanemast ei tohiks lahti ütelda ükskõik milline olukord ja suhe nende vahel ei oleks. Selle kõige ennetamiseks peaksid mõlemad osapooled rahulikult maha istuma ja rääkima asjad selgeks - koostöö viib võidule.

Sissekande lõpetab Henry Laks

Kell on 23:06, ilu.

Paljud inimesed peavad kindlat päeva oma parimaks päevaks. "Parim päev elus", fakt, et tegelikult on see päev parim sellest ajast siiamaani....
Terve nädal on möödunud positiivselt, õppides, lauldes, trenni tehes, kuid siiski mõnusalt.
Väsimus võtab võimust ning keha soovib puhata - eksam on tulemas...


Sissekande lõpetan lauluga Vampires Weekend'ilt - Cape Cod kwassa kwassa

Kell on 1:47, väljas valitseb pimedus.

Ma olen rahul, olen rahul oma eluga, oma valikutega. Miks? Paljud on küsinud Minult seda küsimust, kuid vastust pole ma neile siiani andnud ja just põhjusega. Meil kõigil on valikud, valikud mida Meie ise teeme. Kellegi teise asi ei ole meid hukka mõista, vaid meid toetada või anda nõu kuidas oleks moraalselt õige. Jah, ehk tõesti võtab mõni inimene vastu otsuseid, mis ei pruugi olla kooskõlas ühiskonna moraalsete põhimõtetega, kuid ometi on see tema otsus ja tema elu - kes oleme meie, et tema üle õigust mõista? Inimesed on erinevad ning seda kõike tuleks austada. Ilma selleta ei ole inimsust...

Minu elu on minu teha, minu elu on minu valik, minu elu on püha.

Sissekande lõpetan tsitaadiga Andrew Warholalt: "Mõnikord tundub mõni asi ilus vaid seetõttu, et see erineb mingil moel kõigest ümbritsevast. Üks punane petuunia lillekastis näib väga ilus, kui kõik ülejäänud petuuniad on valged, ja vastupidi."

Kell on 0:46, olen joobes.

Olen kerges jopes.


Sissekande lõpetan tsitaadiga endalt: Ära unusta kunagi mis sul on, vaid jäta meelde mida sa oled kogenud...

Kell on 20:06, lund sajab.

Miks teha asju, mis ei sõltu sinust? Ma vastan, ei tea.
Tegelikult olen ma omadega läbi. Trenn trenni järel, mis tegelikult on ju minu tervisele hea, väsitab mind tohutult. Ma ei suuda mõelda.
Kuid üldiselt on kõik väga postitiivne. Kui rääkida päevast, mis on siiski igav tegu, siis hommik algas hobustega ning lume rookimisega. Hiljem käisin kooris ja siis jõusaalis. Põnev, eks?
Tahaks kirjutada teile siia midagi tarka, kuid see, mis mul päeval meeles oli, on hajutunud kaugustesse.
Eile õhtul avastasin, et mul on anne lugeda inimeste "silmadest" välja tõde, manipuleerida neid rääkimaks tõde.
I'm awesome !

Sissekande lõpetab Peeter Oja:

Kell on 23:52, mõtisklen.

Erandjuhul on võimalik inimesi saata välioperatsioonidele, erandjuhul kutsutakse kokku abipolitseinikud, et saavutada kontroll mässu või mõne muu olukorra üle. Erandjuhul kirjutan ma inimestest ja erandjuhul ma arvustan neid. Kuidas me saamegi kedagi arvustada kui meil kõigil on omad head ja vead - lollus.
Tänu sellele pean ma tõdema, Marilyn, et ma ei oska kirjutada midagi sellist, mida sa võib-olla Minult ootad.
Ometi oled sa hea inimene ja sa sisimas tead, et ma siiski täitsin sinu soovi.


Sissekande lõpetan tsitaadiga Mariliis Kümnikult:"Ma kallan isiklikult viina kurku sulle, kui Sa ei joo."

Mõtle sellele....

Kell on 22:58, pühapäeva õhtu.
Üks mõte, üks tunne, üks meenutus, üks kamin, üks kitarr, üks diivan, üks rüperaal, üks inimene. Kaks kruusi, kaks häält, kaks naeru, kaks arvamust, kaks paari silmi. Kolm akordi, kolm puuhalgu, kolm istekohta. Neli jalga, neli kätt, neli silma, neli kõrva - laupäeva õhtu.


Sissekande lõpetan lauluga: Lykke Li - I'm good, I'm gone

Kell on 0:42 - autor läheb magama.

Kell on 23:10, lebotan voodis. Vahel mõtled ikka ajast tagasi ning meenutad aegu, mis tol hetkel olid parimad, kirjeldamatud ning ainsad, mis tegid Sinust sellel momendil kõige õnnelikuma inimese maailmas. Arusaamatutel põhjustel laseme elul minna, miks? Võib-olla leiame vastuse mugavuses. Inimestel ikka meeldib istuda mugavas poosis, käia mugavalt riides, magada nii, et ainult kõige magusam uni vallutab meeled. Läbi mugavuse hoiame enda positsiooni mängu laual. Inimene ei saa teha valet sammu, sest paigal püsides ei saa me midagi valesti teha, kui me just valesti ei püsi paigal. Kõige tähtsam, mis tuleks kõigil meeles pidada on see, et elu algab sealt, kus meie mugavus lõppeb.

Sissekande lõpetan väga tähtsa isiku loodud lauluga: Eliise Urke - Ajutiseks saadud

Kell on 21:28 ning selga vaevab üüratu valu, mille suutsin tekitada jõusaalis.
Päev möödus seigeldes. Esimene peatus oli Kose ja teine Tallinn. Viimane koht oli märksa huvitavam kuna käisime laulmas hümni(Eesti vs. Liechtenstein). Üldiselt sain omapärase kogemuse juurde.
Teisalt ei mõista ma inimest kes mängib pidevat pohuisti ning peidab oma saamatuse justnimelt teada tuntud sõnade taha(mul on pohui, mind ei koti). See ei tee inimest lahedaks, vaid pigem näitab tema harituse astet. Piibel ütleb: "Sa ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast ega ümmardajat, härga ega eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on!"
Tõepoolest, konkreetne asi mis mu mõtetes on, ei ole kellegi omand, kuid ometi võiks teise inimese soove austada. Isiklikult ei ole Mina läinud teise mehe asju noolima, sest Ma austan meest ja tema "vara". Igasugust võõrast omandit tuleb käsitleda kui enda oma - austus.

Sissekande lõpetan lauluga, mille pühendan meessoost isikule.

Kell on 14.00 ning Haapsalus on päiksepaisteline pärastlõuna.

Õiguse alused vallutavad meeled. Lektor rebib ning ruumi valitseb lämbe ja ära hingatud õhk.
Idealoogiliselt on kõik korrektne ning teadmisi koguneb rohkem kui ma vastu suudan võtta.
Hommiku poolikul avanes võimalus vestelda Eliisega, mistõttu sai ta tunda minu "teravaid" märkusi oma imepärase silmarõõmu kohta. Mul on hea meel, et inimene on õnnelik, sest see teeb mind õnnelikuks.

Sissekande lõpetan tsitaadiga belgia luuletajalt: "Püüdes teistele õnne anda, saame ka ise õnnelikuks."


Lisa lugemise leiate SIIT

Kell on 22.24 ning tuul teeb pahandust. Päev on olnud suur seiklus - vahel ikka avastad, et midagi on tegemata jäänudm mis tegelikult oleks pidanud ammu tehtud olema, kuid teatud müstilise jõu pärast sa seda valmis ei saa. Mõned minutid tagasi sain teada, et kaks inimest on taas leidnud teine teist ning nad on astunud "suhtesse". Siin kohal sooviksin küsida mis asi on suhe?
Vaatamata sellele soovin neile kõike head, kuid omalt poolt saadan pikalt naisosapoole.
Khm,khm....
Käi persse sa vana loll ajudeta väike plikatirts. Sa ei tea isegi mida sa tahad või keda sa tahad. Ometi tulid uuesti tema ellu, et kõik lõpuks putsi keerata. Mine nussi oma neljajalksete ajusi ning vajadusel loo suhe nendega, sest nii lolli, isekat, kahepalgelist inimest nagu Sina ei ole Mina veel kohanud. Kuradi oinas nahui!


Sissekande lõpetan katkendiga raamatust Maire Aunaste - "Iseennast kuulates".

On mulje nagu toimuksid kõik head asjad vaid seal, kus inimesed on paarikaupa... Mäletate, juba lasteaias mängiti seda mängu, et lähme rukist lõikama... Pärastpoole tuli välja, et elus niimoodi käibki. Üks otsimine ja teineteise tagaajamine ja paaride moodustamine ja... Sest kõik on ju kahekesi. Ja kahekesi on hea. Vähemalt alguses. Vähemalt ühel. Vähemalt ükskord oli. No ja tahakski veel. Kohe iga päev. Veel parem õhtul ja veel parem ka hommikul. Ühesõnaga — saaks aga kogu aeg koos olla, mõtleb üks. Annaks jumal, et mitte kogu aeg, mõtleb teine. Ja leiab teise. Juhuslikult muidugi. Nagu see elus ikka käib. Ning see, kes tahtis kogu aeg koos olla, jääb kogunisti ilma. Seisab oma tühjas toas, käed kallima kramplikust kinnihoidmisest alles kanged, ja põrnitseb sõgedate silmadega mõnd otstarbe kaotanud pisiasja, mida mineja oma minekutuhinas ei märganud kaasa kahmata... Nagu tahaks nutta, aga ei tule meelde, kuis see käib. Karjuda tahaks ka, aga see tundub üksi olles kuidagi eriti tobe. Ja siis tuleb see sõna, mis kogu aeg kusagil kukla kandis on varitsenud: üksi! Sa oled üksi! Täna, homme, igavesti, alati... Ilma ühegi mõtteta pudeneb üksik oma voodisse nagu jalalt raiutud puu, lebab hästi vaikselt, kuuleb, kuidas veri viimast jõudu kokku võttes mööda sooni südame, suu ja silmadeni roomab... Oled vaid pooleldi elus, sest nüüd oled sa hoopis teine inimene. Läbi tulitava valu ütleb intuitsioon, et sa oled nüüd kuidagi eriline — kõik teised on ju kahekesi. Ainult sina oled üksi ja seisad seal rivi lõpus ja oled üle jäänud ja kellegagi pole minna...isegi rukist lõikama. Ning selle hommikuni, mil taipad, et pole kunagi tahtnudki rukist lõigata, jääb palju kannatusega kaetud õhtuid, öid ja hommikuid.

Kell on 23:08 on laupäeva õhtu. Viie päeva prognoosi kohaselt olen olnud tubli eesti mees, kes tegutseb vastavalt oma intutsioonile. Kummalisel kombel olen kohanud inimest, kes käitub nii kuidas jumal juhatab ning räägib mida sülg suhu toob. Läbi egoistliku ja iseka käitumise läbi üritab Ta ennast kehtestada ning läbi selle leida kohta seltskonnas.

"Me saame hakkama vaid siis, kui eliit on eliit vaid vaimses mõttes, aga mitte selles tähenduses, et keegi end kunstlikult ülejäänud ühiskonnast eraldab ja teistesse inimestesse alavääristavalt suhtub. Kui mõni end eliidi hulka lugev noormees kogu rahvale teada annab, et tema jaoks on ajateenistus vaid hoopis ajaraiskamine, siis sõltumata sellest, kas ütlejaks on poliitik, popstaar või sportlane – vaimses mõttes ta ühiskonna eliiti kindlasti ei kuulu" - Toomas Hendrik Ilves

Ükskõik kui ükskõikne inimene ei oleks, tuleks enne suu avamist mõelda asjad, mida kavatseb Ta inimestele ette kanda, läbi. Tihti peale ei aita selliste inimeste puhul miski. Egoist jääb egoistiks ning laud jääb lauaks.
Sissekande lõpetan Pearu Pauluse lauluga - Jälle algab kõik.

Kell on 12:04 ning muusikakeskus saadab helilaineid, mille olen valinud.
Õues domineerib jahe põhja tuul, mis poeb naha alla ning äratab hommikusest väsimusest.
Päev on alguses - leiame, teeme, oleme.

Päeva alustan lauluga Kertult: OneRepublic - Marchin' On.

Kell on 20:33 ning autor on väsinud. Inimesed räägivad rahust, metsarahu, hingerahu ning sellest kuidas see kõik nende elu paremaks muudab. Maailma kopsud on tõesti ilusad ja võimsad kui nad pole kahjustatud ning kui nende käed ulatuvad kõrgustesse. Tänane päev oli raske nii minu vaimule kui hingele. Hommikune operatsioon "save the kuusepuu" oli edukas. Mõni väike setback oli, kuid laiaslaastus tõusis fööniks tuhast. Ülejäänud tööpäev möödus metsahaldjate ja nende laste kodude korrastamisega. Vanad mehed tuhastati ning saadeti viimsele teekonnale, kuid mõni noor sai endale uue soengu. Õhtupoolikuks(kell 4) oli traktorist-juuksur väsinud.

Sissekande lõpetame tsitaadiga raamatust “Iseennast kuulates”

Olen ikka ja jälle kogenud, kuidas inimene, kes oli, elas ja tegutses, kes kirjutas või vähemalt helistas, ühel päeval lihtsalt kaob. Kaob vaikimisse, justkui oleks maa ta neelanud. Kui see aga pole maa, ja tõenäoliselt ei ole, — siis on see lihtsalt hoolimatus ja ükskõiksus, mis laseb inimesel oodata, oodata, oodata ...
Alles siis, kui on lõplikult mindud, ärkab hinges sada tunnet: süütundest kahetsuse, valu ja hiljaksjäänud arusaamiseni, et koos iga inimesega kaob meie maailmast jälle suur tükk vaimu, sära ja sarmi, mille paistel end soojendada ei ole meil enam kunagi võimalik. Kus me olime siis kui meil see võimalus veel alles oli?

Kell on 19.22 ning ma alustan 2010 aasta teisel poolel oma blogi kirjutamist. Väljas valitseb pimedus ning kõlaritest kostub "The Verve - Lucky man". Ma olen läbinud pika teekonna läbi tule ja vee, et jõuda siia kus ma hetkel olen. Peab tõdema, et ma siiski olen lucky man. Mul on pere, sõbrad, mõistus(i) mida mõnel napib ja ma ei saa mainimata jätta, et ma olen saamas onuks. See uudis oli minu jaoks šokeeriv ning ma jooksin toas sõnaotseses mõttes välja kuna ei suutnud uskuda, et mu õde saab emaks, õde, kes pole minust mitte just väga palju vanem on saamas emaks - uskumatu. Ma armastan oma õde ja soovin, et ta oleks õnnelik - ta on seda väärt.


Lõpetuseks: