Tormid sunnivad tammesid ajama oma juuri sügavamale...
Ei teagi kust alustada... ehk sellest, et ma tulin täna koolist ära, sest ma ei suutnud seal enam olla. Võib olla olema siis 'masenduses', kuid ma kahtlen selles, ennem olen tüdinud.
Esimesed kaks tundi olid eesti keeled ja teise tunni aeg tegime kontrolltööd. See ei läinud mul üldse hästi, sest minu jaoks olid seal töös ainult X küsimused. Ma õppisin tööks,kuid nagu näha, siis sellest polnud kasu. Ma tean, et olen läbikukkunud ning saan kahe. Samuti oli meil tunnikontroll matemaatikas ning sealgi kukkusin haledalt, sest mul läks meelest kuidas leida q-d. Valemid on pähe õpitud ning mingit probleemi ei tohiks olla, ent näe, on.
Ma ei ole endast heal arvamusel, vähemalt mitte praegu, sest ma ei suuda oma tegemisi lõpuni viia ehk mul on siiani tegemata geograafia ref. ning ajaloo. Ajaloole on vabandus olemas - mul pole raamatut(raamatut, kust materjali saada).
Ma ei suuda oma töid kuskilt alustada,
ma ei tea kuidas või millest ma seda tegema peaks.
Ma tunnen, et mu elu on nagu puder ja kapsad.
Kõik asjad on segamini.
Puudub tasakaal.
Mõned inimesed ütlevad, et
peaksin asju võtma vabamalt, kuid kuidas ma saan - ma pean pidevalt
ennast tõestama , et ma pole idioot kes õppida ei viitsi,
sest just seda minust arvataksegi. Võib-olla tõesti oli titeeas nii, kuid inimesed muutuvad...
Hetkel olen ma lihtsalt väsinud...
