Logical world beneath us

Ühiskond on totaalselt alla käinud. Koolis ei lähe enam nii kuis peaks. Klassikaaslased pole enam need kes nad tundusid olema. Ainus asi, mis samaks on jäänud on õppimine - sellega tulen toime. Eile oli meil vaja ettekanda ettekanded. Mina olin nõus alustama esimesena ning seda ma loomulikult tegin. Ainus probleem oli see, et keegi ei kuulanud mind, pole kunagi kuulanud. Mina ei jätnud jonni ning eirasin neid. Ettekande sain ära tehtud ning oma viie arvatavasti kätte. Nemad ei tea kirjaniku kohta küll midagi, kuid minul on täiesti suva. Hiljem küsisin Stenilt, et millest selline käitumine tingitud on ning tema vastas, et ma pole ennast klassile tõestanud ?
Mis MÕTTES ?
Ma ei pea kellegile ennast tõestama, vaid nemad peavad õppima kuulama ning suu pidama. Peale matem. tundi palusid Eili ja Ethel vabandust. Ma ei võtnud seda tõsiselt ning mul on ausalt öeldes kama.
Matemaatika ajal oli teemaks meil jadad ning õpetaja ajas mingi rida ning mult küsis kui palju on 7+9, kuid kuna ma olin omas maailmas ning ei pannud algul tähele mida nad tegid, siis vastust ma ei öelnud neile ning siis õpetaja ütles, et 11. klass ja ei oska liita. Tõesti , ma ei tea, et see 16 on. Nii loll olen.
Üldiselt on kogu see värk täis paks ning nad võiksid ennast kõik seal põlema panna.
Lisaks soovib eesti keele õpetaja Kirsit , Eliiset ning ta isa meile jõuludeks esinema mingile (mainisin talle neljapäevast sõitu ning tänu sellele sain kirjandi pikendust) idiootsele Eesti Seltsi peole, kus 80. aastased vanamutid jõulupidu peavad(?).
Eks näis, mis elu toob...

Selline oli selle nädala algus.