Logical world beneath us

Arvatavasti lõpetan ma blogi kirjutamise ära. Põhjust ma ei avalikusta, kuid ma arvan, et nii oleks parem. Kõik on muutnud. Inimesed, olek, suhtumine. Ma ei ole masenduses ning see välistab igasugu tobedad mõtted Teie poolt. Lihtsalt nii on. Ma olen aru saanud, et inimesed tallavad mu peal ikka ning pidevalt. Ma ei suuda sellele lõppu teha. Võib-olla tõesti ma pole enam see Sander, kes oli kaks nädalat tagasi või siis kolm kuud, kuid enda jaoks pole ma muutnud ning olen see sama vana Sander. Minu blogi kirjutamine võib olla tõesti teistsugune minu tavalisest olekust, kuid sellel hetkel olen ma omaette ning lasen mõtetel joosta. See kõik annab kindlustunde, et keegi ei saa vahele segada ning mind katkestada. Ma saan panna kõik kirja mida ma mõtlen. Olen tähelepannud, et ma lähen närvi ning hakkan sõnu loopima, kui ma olen kellegiga vaenujalal. Mulle ei meeldi tülid, kohe üldse ei meeldi. Ma kadestan inimesi, kes suudavad jääda täiesti rahulikuks ning kaine peaga edasi mõelda...
Kuna aeg ei peatu ning inimesed elavad oma kiiret elu edasi, siis pahatihti unustavad nad oma lähedased ära. Nad võivad olla sõbrad, kes on alati nende jaoks olemas olnud või isegi oma perekonna. Sa võiksid korraks oma tegemised pooleli jätta ning mõelda - kas sa oled öelnud oma sõbrale, õele, vennale või oma vanematele aitäh, et nad alati olemas on olnud ? Mõtle selle üle...

Võtke mindki sellisena nagu ma olen.

Kui kedagi mu tänane päev huvitab, siis käisin Maarjalaulude festivalil ning seal nägin Heli Seppa. Inimesi oli palju ning pärast 3 tundi lahkusin mina nende seltskonnas ning läksin vanaisa juurde. 10 minutit hiljem sammusin ma kodupoole ning kohale jõudes läksin kohe magama, sest ma ei tundud ennast hästi.

Selleks korraks kõik. Eks näis, mis elu toob ning kas tuleb siia uusti poste...