Kell on 14:20, väljas paistab kevadine päike.
Ma pole pikemat aega leidnud inspiratsiooni kirjutamiseks. Leian, et mõtte avaldamine peab olema puhas ja tulema iseenesest. Sunnitud ja kiirustades pole tulemus alati kõige parem.
Lõpetasin "Man of the year(2006)" filmi vaatamise. Filmi süžee haakub suurepäraselt tänase päevaga, pigem selle meeleoluga ja kodanike suhtumisega meie üldsüsteemi. Öeldakse ikka, et eestlane kardab oma arvamust avaldada, aga kui ta seda teeb ja tema arvamus erineb, siis taunitakse ja vaadatakse arvamuse avaldajale viltuse pilguga otsa öeldes endamisi:"Kuidas ta nii sai nüüd öelda".
Hiljuti sattusin olukorda, kus minu erialasele teadmisele otsiti vastuväidet, ilma, et vastuväitja ise teaks millega ma tegelen. Isik oli kindel, et ma tahan lihtsalt targana silma paista ning ta võttis minu lauseid otserünnakuna. Siinkohal mainin ära, et tegemist ei olnud strateegilise rünnaku või laimuga, vaid sõbralt-sõbralt soovitusega.
Lõpptulemus jäi negatiivseks ja tagasiside isikult oli traditsiooniline "iseenesetarkusest" sündinud teadmised.
Tuleme tagasi tänase päeva juurde. Ma valetaks kui ma ütleks, et ma ei taha kirjutada nii nagu asi tegelikult on, kuid tean, et mõnikord on targem suu pidada.
Mida vanemaks inimene saab seda rohkem kohustusi tema õlule langeb kas siis õppimisega ülikoolis, töö leidmisega ning töötamine asutuses või sünnipäeva korraldamisega iseenda jaoks. Saan aru kui palutakse abi ja nõu kui inimene ise on hätta jäänud, kuid minule on vastuvõetamatu priisöödik kes ootab, et tema eest tehakse kõik ette-taha ära. Paari pisitööga ettevalmistus ei piirdu ning ebavajalike tööde ettekäändeks toomine, et mitte teha õiget asja, ei ole lahendus, kui sa oled täiskasvanud inimene(mitte 0-13a.).
Kui oled teatud ürituse ettevõtja ja korraldaja, siis oled sina see kes peab tagama puhtuse ja vajalikud ettevalmistused pidustuseks, mitte jooksma uimas pea ringi mõttega:"küll teised teevad". Usun, et paljud on nõus abikäe ulatama kui seda ilusti küsida, aga sellegi poolest tuleb omapoolne pingutust välja näidata.
Umbes kuu tagasi sattusin olukorda kus ma poleks saanud hakkama ilma kõrvalise abita - sõbra abita.
Kell oli hiline, niivõrd hiline, et normaalne inimene magaks sellisel ajal ja väljas möllas pakane.
Paljud teist mõtleksid, et mis seal siis ikka on ning mis see sõber nüüd siis ära tegi. Esmalt palun mõelda lugejal kas tema sõber reaalselt tuleks kell 2:45(öösel) välja juttu rääkima kui ta on äratatud sügavast unest ja õues on kõva pakane? Mõelda tuleb hoolikalt ilma igasuguse liialduseta, sest olen veendumisel, et tänapäeval on see "väga hea sõber" selline kes ütleks:"ma ei viitsi, kell nii palju ja ma magan".
Sellel momendil kui ma kõne tegin olin üsna kindel, et samasugune vastus tabab mindki, sest surmasuus ma ei olnud ning vigastatud samuti mitte. Ometi ütles telefoni teises otsas hääl, et ma tuleksin tema maja ette. Kui ma kohale jõudsin avanes mu ees uks koos kannutäie sooja teega. Too hetk ma tundsin, et minul on tõesti olemas tõeline sõber kes on mul olemas nii päeval kui öösel nii heas kui halvas.
Sissekande lõpetan lauluga Pastacalt.
Ma pole pikemat aega leidnud inspiratsiooni kirjutamiseks. Leian, et mõtte avaldamine peab olema puhas ja tulema iseenesest. Sunnitud ja kiirustades pole tulemus alati kõige parem.
Lõpetasin "Man of the year(2006)" filmi vaatamise. Filmi süžee haakub suurepäraselt tänase päevaga, pigem selle meeleoluga ja kodanike suhtumisega meie üldsüsteemi. Öeldakse ikka, et eestlane kardab oma arvamust avaldada, aga kui ta seda teeb ja tema arvamus erineb, siis taunitakse ja vaadatakse arvamuse avaldajale viltuse pilguga otsa öeldes endamisi:"Kuidas ta nii sai nüüd öelda".
Hiljuti sattusin olukorda, kus minu erialasele teadmisele otsiti vastuväidet, ilma, et vastuväitja ise teaks millega ma tegelen. Isik oli kindel, et ma tahan lihtsalt targana silma paista ning ta võttis minu lauseid otserünnakuna. Siinkohal mainin ära, et tegemist ei olnud strateegilise rünnaku või laimuga, vaid sõbralt-sõbralt soovitusega.
Lõpptulemus jäi negatiivseks ja tagasiside isikult oli traditsiooniline "iseenesetarkusest" sündinud teadmised.
Tuleme tagasi tänase päeva juurde. Ma valetaks kui ma ütleks, et ma ei taha kirjutada nii nagu asi tegelikult on, kuid tean, et mõnikord on targem suu pidada.
Mida vanemaks inimene saab seda rohkem kohustusi tema õlule langeb kas siis õppimisega ülikoolis, töö leidmisega ning töötamine asutuses või sünnipäeva korraldamisega iseenda jaoks. Saan aru kui palutakse abi ja nõu kui inimene ise on hätta jäänud, kuid minule on vastuvõetamatu priisöödik kes ootab, et tema eest tehakse kõik ette-taha ära. Paari pisitööga ettevalmistus ei piirdu ning ebavajalike tööde ettekäändeks toomine, et mitte teha õiget asja, ei ole lahendus, kui sa oled täiskasvanud inimene(mitte 0-13a.).
Kui oled teatud ürituse ettevõtja ja korraldaja, siis oled sina see kes peab tagama puhtuse ja vajalikud ettevalmistused pidustuseks, mitte jooksma uimas pea ringi mõttega:"küll teised teevad". Usun, et paljud on nõus abikäe ulatama kui seda ilusti küsida, aga sellegi poolest tuleb omapoolne pingutust välja näidata.
Umbes kuu tagasi sattusin olukorda kus ma poleks saanud hakkama ilma kõrvalise abita - sõbra abita.
Kell oli hiline, niivõrd hiline, et normaalne inimene magaks sellisel ajal ja väljas möllas pakane.
Paljud teist mõtleksid, et mis seal siis ikka on ning mis see sõber nüüd siis ära tegi. Esmalt palun mõelda lugejal kas tema sõber reaalselt tuleks kell 2:45(öösel) välja juttu rääkima kui ta on äratatud sügavast unest ja õues on kõva pakane? Mõelda tuleb hoolikalt ilma igasuguse liialduseta, sest olen veendumisel, et tänapäeval on see "väga hea sõber" selline kes ütleks:"ma ei viitsi, kell nii palju ja ma magan".
Sellel momendil kui ma kõne tegin olin üsna kindel, et samasugune vastus tabab mindki, sest surmasuus ma ei olnud ning vigastatud samuti mitte. Ometi ütles telefoni teises otsas hääl, et ma tuleksin tema maja ette. Kui ma kohale jõudsin avanes mu ees uks koos kannutäie sooja teega. Too hetk ma tundsin, et minul on tõesti olemas tõeline sõber kes on mul olemas nii päeval kui öösel nii heas kui halvas.
Sissekande lõpetan lauluga Pastacalt.
0 comments