Logical world beneath us

Kell on 11:50, väljas paistab päike ning valitseb sitaks kõva pakane

Kuulan hoolikalt dubstepi läbi mille on soov koguda raevu, viha, et hiljem trenni peale kõik välja valada.

"Me and you we can rule the world because no one can fuck with me, 'cause I'm a monster."

Plaanisin kirjutada siia pika romaani inimesest kes mulle tõsiselt närvidele käib, kas just närvidele, kuid häirib siiski.
Chapter I
Ma leian, et inimene peab olema otsekohene ning aus. Kui ta julgeb avaldada arvamust ning sellele kindlaks jääda on ta tugev - tugev nagu lõvi.

Chapter II
Inimese ärakasutamine ei ole lahendus, et saada midagi, mida oled ihaldanud pikemat aega.

Chapter III
Valel on lühikesed jalad. Ja kui kellelgi peaksid need pikad olema, siis annab neid alati lühemaks teha.

Chapter IV
Minu vaenlase vaenlane on minu sõber. Tunne oma vaenlast.

Chapter V
Tõe rääkimiseks ei ole palju sõnu vaja. Sõnad on inimkonna tugevaim narkootikum.

Final chapter

Kell on 19:41

"Got acoustic soul running in my bones."

Ma ei tea kust võiks alustada. Võib-olla sellest, et mul oli pind käes? Parem mitte.
Mõned rikkalikud minutid tagasi ütles üks osa minu alateadvusest järgmise lause: "Tüüp, sul on lihtsalt hea mälu ja loogiline mõtlemine. You're not a superhero."
Tõesti, see alateadvus on füüsiline isik, kuid sellegipoolest on ta ainus kes teab midagi, millest ma pole rääkinud neile kes tavapärases olukorras sellest juba teaksid.
Tahtsin kirjutada midagi õelat, et oma viha välja elada ja ennast õigustada. Aga teades, et tegelikkus on midagi muud ei vii õelutsemine kuskile....

Sissekande jätan pooleli ning edastan laulu mis kunagi peale läks:

Kell on 2:22

Ma tunnen ennast tugevalt, tugevalt ennast ümbritsevate inimeste ees. Justkui Hulk kes tundis ennast tugevalt hetkel, mil ta üritas läbi seina joosta. Ma oskan olla pain in the ass, kuid enamasti kasutan seda varianti seltskonnas kus ma määran ära positsioonid - olemuse uues seltskonnas. 
Olen märganud, et inimesed hindavad teineteist teatud kriteeriumite alusel:

• välimus
• riietus
• vanus

Tihti kohtab seda seltskonnaüritustel kus inimestest moodustavad grupid. Tõepoolest, alati ei saagi kõigiga sobida, kuid sellegipoolest peab teatud peol nautima olemust ning põhjust miks sinna mindi.
Isiklikult arvan, et pigem tuleb nautida inimeste erinevust ning peo eesmärki, kui sulgeda ennast endale meelepärasesse "klassi", mis piirab peo meeleolu ulatust......


Sissekande lõpetab tsitaat ameeriklaselt:
"Mul on suur usk lollidesse, mu sõbrad nimetavad seda enesekindluseks. "

Kell on 22:28, olen närviline.

Mis saab olla hullem kui joobes inimene MSNis või avalikus suhtlusportaalis?  Vastus: Liiklusõnnetuse tagajärjel hukkunud inimene.
Piia oli õhtul külas.... Nüüd on  see hetk, mil ma ei oska enam edasi kirjutada, sest nimi, mille ma mõned sekundid tagasi kirja panin mõlgub mu meeltes.
Piiaga oli hea. Ta suudab mind vihale ajada ja rahustada samal ajal. Piia, oleks mul ajamasin, siis uuriks ma 6a taguseid ajapunkte ning teeks seal väiksed muudatused.  : )
Olen jõudnud arusaamisele, et ma ei salli üllatusi, üllatusi mis mõjutavad minu plaane. Mitmed kuud tagasi ütles Piia, et ma olen inimene kes leiab endale mugava asendi ning püsib selles seni kuni saab.
Mõeldes  lausele pean tõdema fakti, et nii see ka on. Võib-olla olen ma lihtsalt laisk, aga who knows?
Seega nüüd pean tegema ümberkorraldusi, mis mulle kohe üldse ei meeldi.
Eliise suutis leiutada hea tsitaadi: Sõnad võivad olla mõtlematud, aga mõtted ei saa.

Sissekande lõpetab tuttav...

Kell on 23:22, lihased on väsinud

Tänane trenn oli mõnevõrra erinev teistest - raskem. Asja tegi huvitavaks see, et rõhk oli suunatud vastupidavusele ning seda mul vaja ongi. Tegelikult tahan enda iseloomule tähelepanu pöörata. Üha enam tundub, et ma olen nõudlikumaks muutunud. Nõudlik enda kui ka teiste tegemiste üle. Ma ei saa märkimata jätta kui miskit kuskil valesti on. Näiteks see, et Kert pärast sitavedu ei puhasta koppa ära ning külmemal ajal see sinna külge jäätub ning hiljem siis haisema(kui üles sulab või ise puhastama hakkad) hakkab. Jah, täna oli ta tubli ning tegi selle korda, vähemalt nii ta väidab.
Memm ütleb ikka, et peaksin ennast kõrvalt vaatama, kuid tean isegi, et mõnikord oleks targem suu kinni hoida kui et pidevalt lõugu plaksatada ning kellegi kallal näägutada.
Olen jõudnud arusaamisele, et mul on vaja kõrvale inimest kellele ma saan oma mured ja probleemid hoiule anda, justkui pangas olev hoiukast...

Sissekande lõpetan lauluga G. Watsky'lt kes on mulle inspiratsiooni allikaks.

Kell on 18:43, imestus on suur.

Tagant järgi tarkus on kõige targem tarkus üldse. Seda on kinnitanud nii mõnigi tunnustatud ajaloolise taustaga inimene.
Viimased päevad olen usinalt sirvinud erinevaid eesti meedia poolt avaltatud artikleid ja videoklippe. Üha enam tunnen, et meie kallis kodumaa on persse kukkunud demokraatlik virtsahoidla, kuid see selleks.

Kirjutan, kustutan, kirjutan veel, aga enam edasi ei suuda mõelda, sest mõtteid on palju. Ometi ei tasu neid kõike kirja panna.
Ma ei mõista inimesi kes ei suuda leppida faktiga, et elu ei ole lust ja lillepidu. Lausa naljakas on mõnikord vaadata millist jama võib inimene kirjutada blogisse või kellegi kommentaariumi ilma, et ta mõtleks vanarahva targale lausele: "enne mõtle, siis ütle" - meie puhul  postitamine facebooki avalehele kus kõik "sõbrad" saavad lugeda ja mõelda milline türapea sa tegelikult oled.

Ma igatsen Piiat, kohutavalt, ma pole teda mõned nädalad nüüd näinud, aga sellegi poolest tunnen ma vajadust tema järele. Ta võib oma tänitamisega liiale minna, aga eks igalühel on lõõgastumiseks omad meetodid. Mõni kord ma lausa naudin seda, aga rõhutan sõna mõnikord.( : Ma tean, et sa loed mu blogi ja arvad, et see on kõige mõttetum asi maailmas, kuid vaatamata sellele tunnen ma vajadust sulle ütlemaks kui palju sa mulle tegelikult tähendad.

Pean ära mainima, et 18. veebruar on mul võistlused Tallinnas Kalevi spordihallis(vist) ning märtsis lähen ära inglismaale.

Sissekande lõpetan lauluga "Coming home".