Logical world beneath us

Kell on 1:47, väljas valitseb pimedus.

Ma olen rahul, olen rahul oma eluga, oma valikutega. Miks? Paljud on küsinud Minult seda küsimust, kuid vastust pole ma neile siiani andnud ja just põhjusega. Meil kõigil on valikud, valikud mida Meie ise teeme. Kellegi teise asi ei ole meid hukka mõista, vaid meid toetada või anda nõu kuidas oleks moraalselt õige. Jah, ehk tõesti võtab mõni inimene vastu otsuseid, mis ei pruugi olla kooskõlas ühiskonna moraalsete põhimõtetega, kuid ometi on see tema otsus ja tema elu - kes oleme meie, et tema üle õigust mõista? Inimesed on erinevad ning seda kõike tuleks austada. Ilma selleta ei ole inimsust...

Minu elu on minu teha, minu elu on minu valik, minu elu on püha.

Sissekande lõpetan tsitaadiga Andrew Warholalt: "Mõnikord tundub mõni asi ilus vaid seetõttu, et see erineb mingil moel kõigest ümbritsevast. Üks punane petuunia lillekastis näib väga ilus, kui kõik ülejäänud petuuniad on valged, ja vastupidi."

Kell on 0:46, olen joobes.

Olen kerges jopes.


Sissekande lõpetan tsitaadiga endalt: Ära unusta kunagi mis sul on, vaid jäta meelde mida sa oled kogenud...

Kell on 20:06, lund sajab.

Miks teha asju, mis ei sõltu sinust? Ma vastan, ei tea.
Tegelikult olen ma omadega läbi. Trenn trenni järel, mis tegelikult on ju minu tervisele hea, väsitab mind tohutult. Ma ei suuda mõelda.
Kuid üldiselt on kõik väga postitiivne. Kui rääkida päevast, mis on siiski igav tegu, siis hommik algas hobustega ning lume rookimisega. Hiljem käisin kooris ja siis jõusaalis. Põnev, eks?
Tahaks kirjutada teile siia midagi tarka, kuid see, mis mul päeval meeles oli, on hajutunud kaugustesse.
Eile õhtul avastasin, et mul on anne lugeda inimeste "silmadest" välja tõde, manipuleerida neid rääkimaks tõde.
I'm awesome !

Sissekande lõpetab Peeter Oja:

Kell on 23:52, mõtisklen.

Erandjuhul on võimalik inimesi saata välioperatsioonidele, erandjuhul kutsutakse kokku abipolitseinikud, et saavutada kontroll mässu või mõne muu olukorra üle. Erandjuhul kirjutan ma inimestest ja erandjuhul ma arvustan neid. Kuidas me saamegi kedagi arvustada kui meil kõigil on omad head ja vead - lollus.
Tänu sellele pean ma tõdema, Marilyn, et ma ei oska kirjutada midagi sellist, mida sa võib-olla Minult ootad.
Ometi oled sa hea inimene ja sa sisimas tead, et ma siiski täitsin sinu soovi.


Sissekande lõpetan tsitaadiga Mariliis Kümnikult:"Ma kallan isiklikult viina kurku sulle, kui Sa ei joo."

Mõtle sellele....

Kell on 22:58, pühapäeva õhtu.
Üks mõte, üks tunne, üks meenutus, üks kamin, üks kitarr, üks diivan, üks rüperaal, üks inimene. Kaks kruusi, kaks häält, kaks naeru, kaks arvamust, kaks paari silmi. Kolm akordi, kolm puuhalgu, kolm istekohta. Neli jalga, neli kätt, neli silma, neli kõrva - laupäeva õhtu.


Sissekande lõpetan lauluga: Lykke Li - I'm good, I'm gone

Kell on 0:42 - autor läheb magama.

Kell on 23:10, lebotan voodis. Vahel mõtled ikka ajast tagasi ning meenutad aegu, mis tol hetkel olid parimad, kirjeldamatud ning ainsad, mis tegid Sinust sellel momendil kõige õnnelikuma inimese maailmas. Arusaamatutel põhjustel laseme elul minna, miks? Võib-olla leiame vastuse mugavuses. Inimestel ikka meeldib istuda mugavas poosis, käia mugavalt riides, magada nii, et ainult kõige magusam uni vallutab meeled. Läbi mugavuse hoiame enda positsiooni mängu laual. Inimene ei saa teha valet sammu, sest paigal püsides ei saa me midagi valesti teha, kui me just valesti ei püsi paigal. Kõige tähtsam, mis tuleks kõigil meeles pidada on see, et elu algab sealt, kus meie mugavus lõppeb.

Sissekande lõpetan väga tähtsa isiku loodud lauluga: Eliise Urke - Ajutiseks saadud