Logical world beneath us

Kell on 23:08 on laupäeva õhtu. Viie päeva prognoosi kohaselt olen olnud tubli eesti mees, kes tegutseb vastavalt oma intutsioonile. Kummalisel kombel olen kohanud inimest, kes käitub nii kuidas jumal juhatab ning räägib mida sülg suhu toob. Läbi egoistliku ja iseka käitumise läbi üritab Ta ennast kehtestada ning läbi selle leida kohta seltskonnas.

"Me saame hakkama vaid siis, kui eliit on eliit vaid vaimses mõttes, aga mitte selles tähenduses, et keegi end kunstlikult ülejäänud ühiskonnast eraldab ja teistesse inimestesse alavääristavalt suhtub. Kui mõni end eliidi hulka lugev noormees kogu rahvale teada annab, et tema jaoks on ajateenistus vaid hoopis ajaraiskamine, siis sõltumata sellest, kas ütlejaks on poliitik, popstaar või sportlane – vaimses mõttes ta ühiskonna eliiti kindlasti ei kuulu" - Toomas Hendrik Ilves

Ükskõik kui ükskõikne inimene ei oleks, tuleks enne suu avamist mõelda asjad, mida kavatseb Ta inimestele ette kanda, läbi. Tihti peale ei aita selliste inimeste puhul miski. Egoist jääb egoistiks ning laud jääb lauaks.
Sissekande lõpetan Pearu Pauluse lauluga - Jälle algab kõik.

Kell on 12:04 ning muusikakeskus saadab helilaineid, mille olen valinud.
Õues domineerib jahe põhja tuul, mis poeb naha alla ning äratab hommikusest väsimusest.
Päev on alguses - leiame, teeme, oleme.

Päeva alustan lauluga Kertult: OneRepublic - Marchin' On.

Kell on 20:33 ning autor on väsinud. Inimesed räägivad rahust, metsarahu, hingerahu ning sellest kuidas see kõik nende elu paremaks muudab. Maailma kopsud on tõesti ilusad ja võimsad kui nad pole kahjustatud ning kui nende käed ulatuvad kõrgustesse. Tänane päev oli raske nii minu vaimule kui hingele. Hommikune operatsioon "save the kuusepuu" oli edukas. Mõni väike setback oli, kuid laiaslaastus tõusis fööniks tuhast. Ülejäänud tööpäev möödus metsahaldjate ja nende laste kodude korrastamisega. Vanad mehed tuhastati ning saadeti viimsele teekonnale, kuid mõni noor sai endale uue soengu. Õhtupoolikuks(kell 4) oli traktorist-juuksur väsinud.

Sissekande lõpetame tsitaadiga raamatust “Iseennast kuulates”

Olen ikka ja jälle kogenud, kuidas inimene, kes oli, elas ja tegutses, kes kirjutas või vähemalt helistas, ühel päeval lihtsalt kaob. Kaob vaikimisse, justkui oleks maa ta neelanud. Kui see aga pole maa, ja tõenäoliselt ei ole, — siis on see lihtsalt hoolimatus ja ükskõiksus, mis laseb inimesel oodata, oodata, oodata ...
Alles siis, kui on lõplikult mindud, ärkab hinges sada tunnet: süütundest kahetsuse, valu ja hiljaksjäänud arusaamiseni, et koos iga inimesega kaob meie maailmast jälle suur tükk vaimu, sära ja sarmi, mille paistel end soojendada ei ole meil enam kunagi võimalik. Kus me olime siis kui meil see võimalus veel alles oli?

Kell on 19.22 ning ma alustan 2010 aasta teisel poolel oma blogi kirjutamist. Väljas valitseb pimedus ning kõlaritest kostub "The Verve - Lucky man". Ma olen läbinud pika teekonna läbi tule ja vee, et jõuda siia kus ma hetkel olen. Peab tõdema, et ma siiski olen lucky man. Mul on pere, sõbrad, mõistus(i) mida mõnel napib ja ma ei saa mainimata jätta, et ma olen saamas onuks. See uudis oli minu jaoks šokeeriv ning ma jooksin toas sõnaotseses mõttes välja kuna ei suutnud uskuda, et mu õde saab emaks, õde, kes pole minust mitte just väga palju vanem on saamas emaks - uskumatu. Ma armastan oma õde ja soovin, et ta oleks õnnelik - ta on seda väärt.


Lõpetuseks:

Well, hello again!
Vahepeal on maailm teinud seitse korda kolm täispööret.
On olemas üks tüdruk, preili, naine , mitte mees nimega *********.
Pikalt ei ole mõtet kirjutada , sest meil on täna üks väga eriline päev - nimelt on meil esimene low-level peretüli , mis pole lahe, aga ikka, she's adorable, ainult et ta ise seda veel ei tea.
****, **** ja siis väikse algustähega **** ja jälle suurega ****. Ainus jama on see, et ma peaks õppima sõnadetööks, aga tema on sees :' ) .

Olen käinud ringi ilmas ning näinud nii mõndagi, kuid see mis toimub hetkel kodus pole just kõige hingematvam...