Logical world beneath us

Kell on 12:04 ning muusikakeskus saadab helilaineid, mille olen valinud.
Õues domineerib jahe põhja tuul, mis poeb naha alla ning äratab hommikusest väsimusest.
Päev on alguses - leiame, teeme, oleme.

Päeva alustan lauluga Kertult: OneRepublic - Marchin' On.

Kell on 20:33 ning autor on väsinud. Inimesed räägivad rahust, metsarahu, hingerahu ning sellest kuidas see kõik nende elu paremaks muudab. Maailma kopsud on tõesti ilusad ja võimsad kui nad pole kahjustatud ning kui nende käed ulatuvad kõrgustesse. Tänane päev oli raske nii minu vaimule kui hingele. Hommikune operatsioon "save the kuusepuu" oli edukas. Mõni väike setback oli, kuid laiaslaastus tõusis fööniks tuhast. Ülejäänud tööpäev möödus metsahaldjate ja nende laste kodude korrastamisega. Vanad mehed tuhastati ning saadeti viimsele teekonnale, kuid mõni noor sai endale uue soengu. Õhtupoolikuks(kell 4) oli traktorist-juuksur väsinud.

Sissekande lõpetame tsitaadiga raamatust “Iseennast kuulates”

Olen ikka ja jälle kogenud, kuidas inimene, kes oli, elas ja tegutses, kes kirjutas või vähemalt helistas, ühel päeval lihtsalt kaob. Kaob vaikimisse, justkui oleks maa ta neelanud. Kui see aga pole maa, ja tõenäoliselt ei ole, — siis on see lihtsalt hoolimatus ja ükskõiksus, mis laseb inimesel oodata, oodata, oodata ...
Alles siis, kui on lõplikult mindud, ärkab hinges sada tunnet: süütundest kahetsuse, valu ja hiljaksjäänud arusaamiseni, et koos iga inimesega kaob meie maailmast jälle suur tükk vaimu, sära ja sarmi, mille paistel end soojendada ei ole meil enam kunagi võimalik. Kus me olime siis kui meil see võimalus veel alles oli?

Kell on 19.22 ning ma alustan 2010 aasta teisel poolel oma blogi kirjutamist. Väljas valitseb pimedus ning kõlaritest kostub "The Verve - Lucky man". Ma olen läbinud pika teekonna läbi tule ja vee, et jõuda siia kus ma hetkel olen. Peab tõdema, et ma siiski olen lucky man. Mul on pere, sõbrad, mõistus(i) mida mõnel napib ja ma ei saa mainimata jätta, et ma olen saamas onuks. See uudis oli minu jaoks šokeeriv ning ma jooksin toas sõnaotseses mõttes välja kuna ei suutnud uskuda, et mu õde saab emaks, õde, kes pole minust mitte just väga palju vanem on saamas emaks - uskumatu. Ma armastan oma õde ja soovin, et ta oleks õnnelik - ta on seda väärt.


Lõpetuseks:

Well, hello again!
Vahepeal on maailm teinud seitse korda kolm täispööret.
On olemas üks tüdruk, preili, naine , mitte mees nimega *********.
Pikalt ei ole mõtet kirjutada , sest meil on täna üks väga eriline päev - nimelt on meil esimene low-level peretüli , mis pole lahe, aga ikka, she's adorable, ainult et ta ise seda veel ei tea.
****, **** ja siis väikse algustähega **** ja jälle suurega ****. Ainus jama on see, et ma peaks õppima sõnadetööks, aga tema on sees :' ) .

Olen käinud ringi ilmas ning näinud nii mõndagi, kuid see mis toimub hetkel kodus pole just kõige hingematvam...

Nüüd on see aeg siis käes mil ma olen oma eluga tõsiselt rahul. Aeg on lennand linnulennult ning kõik on totaalselt muutunud. Täna on üks eriline päev - selline omaette püha.
Nimelt sain ma nüüd load kätte ning tuju on lihtsalt mega. Eks enamus poisse unista, mil nad saavad autot ametlikult juhtida...
Samuti võin mainida, et üks pluss üks võrdub üks suur üks.